“Kuulja ikminõ (maamakõist)”
Maamakõnõ-ks, mu kuku maamakõnõ,
maamakõnõ-ks, mu meelimar´akõn!
Sullõ-ks tul´li no, kuku maamakõnõ, ma mano mar´akõnõ,
ligi-ks tul´li no, kuku maamakõnõ, ma suvilinnukõn.
Mullõ-ks ütle no, kuku maamakõnõ, sa üt´s sõnakõnõ,
tõnõ-ks ütle no, kuku maamakõnõ, sa sõnapoolõkõn!
Pantu olõt õks, kuku maamakõnõ, jo pikä pingi pääle,
käekese-ks sul, kuku maamakõnõ, no riste rinna pääl –
selle-ks ütle-i imp, kuku maamakõnõ, sa ütte-ks sõnakõist,
tõist õks ütle-i imp, kuku maamakõnõ, sa sõnapoolõkõist.
Külmä-ks ommõ sul, kuku maamakõnõ, jo lehek küle all,
pähnä-ks ommõ külk, kuku maamakõnõ, sul lehep päitsen.
Selle painu-i imp, kuku maamamõnõ, sul pardsisuukõnõ,
selle-ks liigu-i imp, kuku maamakõnõ, sul linnukeeleken –
käe-ks omma sul, kuku maamakõnõ, jo mulda murdunu,
sõrmõkõsõ ks sul, kuku maamakõnõ, küll liiva liit.
No-ks sinult õks, kuku maamakõnõ, ma künnü küsümä,
vaesõkõnõ-ks mak, kuku maamakõnõ, no nõsõ nõudmai:
mille jät´id õks, kuku maamakõnõ, mu varra vaesõsta,
inne- jät´id õks, kuku maamakõnõ, mu -aigo armõtust?
Esekene-ks ta, kuku maamakõnõ, mul kuuli väikosta,
kasvataja-ks lät´s, kuku maamakõnõ, mul kalmu kanasõst,
maalõ jäie-ks sis, kuku maamakõnõ, ma mar´asuurukõnõ,
põrmandullõ-ks küll, kuku maamakõnõ, ma põlvõkorugõn.
Minno-ks hoijit õks, kuku maamakõnõ, sa hobõstõ jalost,
minno-ks kaidsit õks, kuku maamakõnõ, sa kar´atii veerest.
No-ks sinolt ma, kuku maamakõnõ, sääl ka künnü küsümä,
neiokõnõ-ks mak, kuku maamakõnõ, küll nõsõ nõudmai:
mille jät´id õks, kuku maamakõnõ, mu tuulõlõ tougadaq,
mille jät´id õks, kuku maamakõnõ, sa vihmalõ visad?
Minno-ks andas no, kuku maamakõnõ, sa väl´lä väikokõsõst,
kül´ä l´ää-ks mak, kuku maamakõnõ, no karja kasinast –
pehme-ks saasõ sis, kuku maamakõnõ, mul asõ pingi all,
lämmi saasõ-ks sis, kuku maamakõnõ, mul asõ läve all,
leevä- mullõ-ks sis, kuku maamakõnõ, no -koorõ kor´atasõ,
vadsa- mullõ-ks sis, kuku maamakõnõ, no -veere visatas.
Sis õks ikõ ma, kuku maamakõnõ, küll tiigi tii pääle,
sis õks ikõ ma, tsirgu maamakõnõ, küll järve jäl´e pääl.
Oo-ks minno taad, kuku maamakõnõ, küll vaesõkõista,
ala ilma külk, kuku maamakõnõ, ma armõtukõn!
Kagoh lää-ks nu, kuku maamakõnõ, ma mustalt muidõ mano,
tõrvas- lää külk, kuku maamakõnõ, ma -kando tõistõ man.
Dear Mama, my gentle Mama,
dear Mama, darling of my heart!
I came to visit you, sweet berry,
I came to be with you, darling bird of summer.
Just say one word to me,
just say another half an utterance!
You have been placed on a long board,
your hands across your breast –
that is why you will not say a single word,
say another half an utterance any more.
Cold leaves are under your sides,
linden leaves are at your head.
This is why your duck mouth will no longer bend,
your bird tongue will not move –
your hands have become part of the soil,
your fingers have joined with the sand.
I still want to ask you,
wretched me, I need to know:
why you left me an orphan so early,
so pitiable before my time?
Father died when I was small,
the one who raised me went to the grave when I was a mere chick,
I was left on earth small as a berry,
on the floor only knee-high.
You kept me, dear mother, from the feet of the horses,
you kept me safe from the herding pasture.
I still want to ask you,
I, a maiden, need to know:
why did you leave me to be buffeted by the winds,
why did you leave me to be beaten by the rains?
You forsook me when I was small,
now scantily I go to the village herd,
a soft bed for me will be under the bench,
a warm spot under the threshold,
bread crust are gathered for me,
crumbs of barley bread are thrown at me.
Then I cry, dickeybird mother, on the pond road,
I weep on the edge of the lake.
Woe is me,
pitiable under the sun!
See how I go dirty among others,
a stemwood to be with others.
ERA, Pl. 26 B1 < Setu, Järvesuu v., Tonja k. – H. Tampere, A. Pulst Riigi Ringhäälingus 1936. a. < Anne Vabarna, 58-a.
[LP IV b 1; CD1-53]. Tampere 1960, 384–385 (nr. 1).