Viere, viere, pääväkene,
viere nüüd looja vettä müedä,
lasõ kasõlatvu kaudu!
Ei olõ aega pääväl veerdä:
pääv soeb sulastõ päidä,
kammib karjalastõ päidä,
arib päidä armõtumil,
laamib neiu lakkasida.
Suga kukkus käest merese,
arja külmä al´likassõ,
laamilauda laenõtõssõ,
kammi suurõ kalda'esse.
Päe läks Pietri palvõ'elle:
“Pieter, sa pühä mehe poega,
Andrus, sa amõtmehe poega,
mine tuõ mu suga merestä,
arja külmä al´likasta,
laamilauda laenõtõsta,
kammi suurõ kalda'estä!”
Pieter ei võtnud palvõ'eidä,
Andrus äidä sõnumida.
Päe läks ise illukesi,
müedä tiedä til´lukene,
müedä vettä väikene,
müedä kallast kaunikene,
müedä muad madalukene,
tõi oma sua merestä,
arja külmä al´likasta,
laamilaua laenõtõsta.
Roll along, roll dear sun,
Roll now by the creator's waters,
Sink down by way of the birch tree crowns!
The sun has no time to roll along:
the sun is combing the heads of the serfs,
combing the heads of the herder children,
brushing the heads of the wretched,
smoothing the tresses of the maidens.
The comb fell from the [sun's] hand into the sea,
the brush into the cold spring,
the rake into the waves,
the comb onto a vast coast.
The sun went to beg St. Peter:
“Peter, you son of a holy man,
Andrew, you son of an artisan,
go get my comb out of the sea,
the brush from the cold spring,
the rake from the waves,
the comb from the vast coast!”
St. Peter did not listen to this prayer,
St. Andrew did not heed these good words.
The sun went little by little,
the tiny one along the path,
the small one along the water,
the pretty one along the coast,
the setting one along the land.
The sun brought the comb from the sea,
the brush from the cold spring,
the rake from the waves.
ERA, Pl. 57 A1 < Kihnu khk., Lemsi k. – H. Tampere, A. Pulst Riigi Ringhäälingus 1937. a. < Liis Alas, 87-a.
[LP VI 2; CD2-24]. VK VII:2, nr. 1646.